Käisin täna Porvoon sairalas niite välja tõmbamas. Istusin siis seal ees fuajees ja pabistasin, sest ma karstin, et see saab olema valus. Tarja rahustas siis mind ja ütles, et see ei ole üldse valus. Natukese aja pärast läks ta tööle, nii et jäin üksi sinna. Ei läinud kaua aega, kui arst sisse kutsus. Ütlesin siis talle, et tulin niite eemaldama, et 2 nädalat tagasi eemaldati mult 2 sünnimärki. Võtsin siis pluusi ära ja ta asus oma kääridega tegutsema. Alguses oli ebamugav, aga siis läks juba asi valusaks, sain aru, et midagi on valesti. Kohe ta ka ütles, et lähme palun teise ruumi, seal on parem valgus ja ka teine arst. Mina siis nats hirmul panin oma pluusi selga tagasi ja järgnesin talle koridori. Teises palatis oli veel üks arst, kes palus mul pikali heita. Siis nad hakkasid mu niitide kallal pusima, küsides kas on valus. Alguses ütlesin, et ei ja esimesed niidid olidki võetud, aga siis... kui nad hakkasid teisest haavast niite välja tõmbama, oli küll selline tunne, et nülivad mind eluga. Arst siis küsis veel, et kas on valus, ma vastu, et on küll. Siis ta küsis, et kas pean ikka vastu, sest tuimestust ei saa teha. Mina siis pisarsilmi vastan, et jah. Siis nad hakkasid omavahel rääkima, et huvitav, miks siin on nii palju sõlmi, koguni 8, tavaliselt 3 piisab, väga imelik. Ja siis nad küsisidki, et kus mul see tehtud on. Mina siis vastasin, et Eestis. Arstid jäid vait ja ütlesid, et selge. Ma sain aru küll, et nad ei taha Eesti meditsiini maha teha, aga see kuidas mul haavad kinni olid õmmeldud ja mitme niidiga, oli küll ebaprofessionaalne. Nii et kiitos paljon, Eesti arstid. Alumisse haava jäigi mulle mõnus auk, sest nad pidid kaheksanda sõlme kätte saamiseks naha katki lõikama.
Tulin just Citymarketist, kus olin Tarjale abiks ja aitasin uut Nivea hylly paigaldada. Rääkisin talle ka oma kannatustest ja ta pidi minestama. Nüüd sätin ennast valmis Jordani juurde minekuks, et külvata natukenegi nalja ja lõbu tänasesse päeva.
Elämä on!
No comments:
Post a Comment