Nägin täna esimest korda pärast minu siia saabumist Laurat. Käisime koos ta isa juures, kes elab Lehtimäel, sest Laura kord oli süüa teha. Pärast makaroni söömist kana-virsiku kastmes, mis kukkus tal päris hästi välja, lasime Laura emal ennast linna sõidutada. Seal saime kokku Laura kuti Egzoni ja Fatlumiga. Kõndisime siis linnas ringi ja käisime Viking Pizzerias Fazlit vaatamas, kes oli seal tööl. Kuna enamus buddy-sid olid veel tööl, siis otsustaime linnas niisama istuda, juttu rääkida ja jäätist süüa. Egzon tegi kõigile välja, sest ta sai Lätis maadlusvõistlustel päris hea koha ja seda oli vaja ju tähistada. Sõime siis seal jäätist ja nägime Ismaeli ja Davidit, kes ütlesid, et lähevad Jordani juurde ja et meie võiksime ka minna. Me siis läksime. Kohale jõudes polnud Jordanit veel töölt koju jõudnud ja me ootasime teda maja taga lastemänguväljaku ääres. Vahepeal olid sinna kogunenud veel mõned Davidi sõbrad, Jemil ja Ibo. Lõpuks jõudsi kohale ka Jordan, aga meil oli õues juba nii lõbus, et me sisse enam ei läinudki, vaid chillisime niisama seal maja taga ja rääkisime, kust keegi pärit on. See oli tegelikult nii huvitav, sest koos olid kõik head sõbrad( no kolme kutti ma tegelikult ei teadnud, aga Davidi head sõbrad olid nad vist küll) ja me olime kõik Soomes ning kõik peale minu ka elasid Soomes, aga kaheteistkümnest inimesest oli üks ainult soomlane- Laura. Mina olin Eestist, Egzon ja Fatlum Kosovost, Jordan Kongost, David Slovakkiast, Ismael Ruandast, Jemil Iraagist, Ibo Türgist ja need kolm poissi Venemaalt. No tõeline riikide ühendus :)
Natuke enne kümmet hakkasime Laura, Egzoni ja Fatlumiga kodu poole kõndima, sest me olime jala ja Näsist Gammelbacka on ikka päris pikk maa. Tee peal sai päris palju kildu, sest Fatlum on lihtsalt selline inimene, kes paneb sind naerma ja ei ole lihtsalt midagi teha. Ma rääkisin talle eesti keeles ja ta vastas mulle soome keeles ning sellest tuli välja hoopis teine asi, mis mina olin ütelnud, hehe, nii naljakas. Kuna Fatlum ja Fazli elasid päris minu maja lähedal kortermajades, siis oli meil kõigil ühine tee, kuigi Laura läks Egzoni juurde ööseks ja mina pidin ikkagi ridaelamute poole üksi minema. Imekombel olime väga ruttu jõudnud ristmikule, millest paremal olid kortermajad ja vasakul ridaelamud. Kallistasime siis kõik ja ütlesime moikka ning läksime koju. Kodus hakkasin ma mõtlema, kuidas mul on ikka vedanud, et mul on olnud väikesest peale võimalus käia ja elada teistsuguses kultuuris, mis on tegelikult Eestiga kohati sarnane, kuid inimeste, elu ja suhtlemise poolt nii erinev. Ma olen õnnelik, et ilma õppimiseta on mulle külge jäänud soome keel, tänu millele olen leidnud nii palju toredaid sõpru erinevatest rahvustest, keda ma ei unusta kunagi. Nende aastate ja uute sõprade tekkimisega on mulle selgeks saanud pere, sõprade ja rahvuse tähtsus.
Because we all spring from different trees, doesn`t mean, that we are not created equally!
No comments:
Post a Comment