Väikesed terroriseerijad

Olen täna pea terve päeva väikeste vietnamlastega võidelnud. Algas see hommikul, kui nad ( Nhi, Minh, Johnny ja ta õde) maja ees kopsisid. Tõusin siis ülesse ja ütlesin, et ma ei saa veel mängima tulla, pean sööma jne ning saatsin nad mänguväljakule. Poole tunni pärast olid nad tagasi ja küsisid, kas ma nüüd tuleksid nendega mängima. Ütlesin, et varsti tulen ja nad läksid ära. Tegelikult ma ei läinud, sest päevitasin maja taga ja lõppkokkuvõtteks läks mul üldse meelest, et ma neile midagi sellist olin lubanud. Valesti aga tegin, et sõna ei pidanud. Tunni aja pärast olid nad tagasi, neid oli veel rohkem, sest Tumi, Tuni ja Thuan olid ka nendega liitunud ja nad marssisid julmalt uksest sisse, isegi ei koputanud. Ma siis lubasin neil natukene meie juures mängida, aga ütlesin, et pean varsti ära minema. Nii ma siis jooksin nende järel, üks oli ühes toas, teine teises, üks kiusas kassi, teine hamstrit, üks lõhkus trumme, teine kitarri ja üks oli üldse kadunud. Lihtsalt hullumaja! Korjasin kõik lapsed kokku ja saatsin välja, öeldes, et pean nüüd linna tööle minema ja et homme jälle. Nad olid siis nõus ja läksid lõpuks ära, milline kergendus.

Mõtlen siin just, et nii hea ikka, et ma USAs sellises heas vanuses lapsed sain, kelle järgi ei pea kogu aeg jooksma :) Vahel on muidugi tore ja isegi päris tihti, aga hetkel küll ei jaksa 7 väikese põngerja eest vaadata. Peakski vist tegelikult linna peale minema, pärast tulevad veel tagasi!?

Voi Jumal auta!

Football!!!

Käisime täna päeval jalgpalli mängimas. Leppisime eile sõpradega kokku, et lähme 3 paiku Kokonniemen kentalle jalkat taguma. Läksime siis vendadega kolmekesi natuke enne kolme. Kui kohale jõudsime polnud kedagi veel tulnud. Mängisin siis Henri ja Miskaga kordamööda nii, et üks oli väravas ja mina ründasin või vastupidi. Vaatamat ülikuumale ilmale oli see päris lõbus :)

Mõne aja pärast hakkasid ka teised kohale jõudma. Kõigepealt Claudia, siis Jordan, seejärel Ibo ja Jemil, kuskilt kargasid välja ka Fatlum ja Egzon, siis paistis juba Anniki rattaga ja hiljem tulid veel Rakel ja kaks vene kutti. Meid oli lõpuks nii palju, et ei viitsinudki enam päris jalkat mängida, vaid tagusime niisama. Henril ja Miskal oli küll päris lõbus, said jälle uusi nägusid näha ja "suurte seltskonnas" olla :P

Jõudsime koju natuke enne kuut ja täpselt söögi ajaks, kõhud olidki juba nii tühjad. Nüüd on kõht täis ja mõnus olla, aga mis edasi teha? Istungi ja mõtlen siin kas vaadata DVD, minna välja Henriga sulgpalli mängima või õhtul hoopis Jordani juurde-hmmmmm.... tough choice :P

Lets see!

Puistojumppa ehk pargiaeroobika

Käisime täna Anniki ja Tarjaga puistojumppas, mis eesti keeles peaks olema pargiaeroobika või midagi sellist. Näeb see välja nii, et iga esmaspäev ja neljapäev kell 19.00, kogunevad naised ( ja ka mõned toredad mehed) linnas asuvale jalgpalliplatsile. Kaasa tuleb võtta mingisugune alus või lina, veepudel ja energia. Tavaliselt on kohal oma 100, kui mitte 200 naist ja nii umbes 7-8 meest. Kõigi ees lava peal teeb üks treener harjutusi muusika taktsi ja inimesed teevad neid kaasa. See on väga lõbus, sest kõik teevad seda isemoodi ja mõned harjutused on päris rasked. Ometigi on rahvast alati palju ja kõigil on hea olla. Trenn kestab 1 tund, kuid see läheb nii ruttu, et enne kui ma arugi sain oli kell juba 20.00. Õiged inimesed on ikka ratastega, aga meie olime seekord autoga, sest linna jalgpalliväljak on meie kodust ikka tükkmaad kaugemal, kui seda oli Santtari kõrval olev väljak, kus pargiaeroobika eelmisel aastal toimus.

Koju jõudes on kõht küll tühi, kuid süüa veel ei taha, sest on nii hea lõõgastav ja kerge tunne. Istun ja huilan veel väheke, sest varsti lähme Jordaniga jalutama. Tõeline trennipäev kohe või mis.

Anna palaa!!!

Way to go, Eesti arstid!

Käisin täna Porvoon sairalas niite välja tõmbamas. Istusin siis seal ees fuajees ja pabistasin, sest ma karstin, et see saab olema valus. Tarja rahustas siis mind ja ütles, et see ei ole üldse valus. Natukese aja pärast läks ta tööle, nii et jäin üksi sinna. Ei läinud kaua aega, kui arst sisse kutsus. Ütlesin siis talle, et tulin niite eemaldama, et 2 nädalat tagasi eemaldati mult 2 sünnimärki. Võtsin siis pluusi ära ja ta asus oma kääridega tegutsema. Alguses oli ebamugav, aga siis läks juba asi valusaks, sain aru, et midagi on valesti. Kohe ta ka ütles, et lähme palun teise ruumi, seal on parem valgus ja ka teine arst. Mina siis nats hirmul panin oma pluusi selga tagasi ja järgnesin talle koridori. Teises palatis oli veel üks arst, kes palus mul pikali heita. Siis nad hakkasid mu niitide kallal pusima, küsides kas on valus. Alguses ütlesin, et ei ja esimesed niidid olidki võetud, aga siis... kui nad hakkasid teisest haavast niite välja tõmbama, oli küll selline tunne, et nülivad mind eluga. Arst siis küsis veel, et kas on valus, ma vastu, et on küll. Siis ta küsis, et kas pean ikka vastu, sest tuimestust ei saa teha. Mina siis pisarsilmi vastan, et jah. Siis nad hakkasid omavahel rääkima, et huvitav, miks siin on nii palju sõlmi, koguni 8, tavaliselt 3 piisab, väga imelik. Ja siis nad küsisidki, et kus mul see tehtud on. Mina siis vastasin, et Eestis. Arstid jäid vait ja ütlesid, et selge. Ma sain aru küll, et nad ei taha Eesti meditsiini maha teha, aga see kuidas mul haavad kinni olid õmmeldud ja mitme niidiga, oli küll ebaprofessionaalne. Nii et kiitos paljon, Eesti arstid. Alumisse haava jäigi mulle mõnus auk, sest nad pidid kaheksanda sõlme kätte saamiseks naha katki lõikama.
Tulin just Citymarketist, kus olin Tarjale abiks ja aitasin uut Nivea hylly paigaldada. Rääkisin talle ka oma kannatustest ja ta pidi minestama. Nüüd sätin ennast valmis Jordani juurde minekuks, et külvata natukenegi nalja ja lõbu tänasesse päeva.

Elämä on!

International friends

Nägin täna esimest korda pärast minu siia saabumist Laurat. Käisime koos ta isa juures, kes elab Lehtimäel, sest Laura kord oli süüa teha. Pärast makaroni söömist kana-virsiku kastmes, mis kukkus tal päris hästi välja, lasime Laura emal ennast linna sõidutada. Seal saime kokku Laura kuti Egzoni ja Fatlumiga. Kõndisime siis linnas ringi ja käisime Viking Pizzerias Fazlit vaatamas, kes oli seal tööl. Kuna enamus buddy-sid olid veel tööl, siis otsustaime linnas niisama istuda, juttu rääkida ja jäätist süüa. Egzon tegi kõigile välja, sest ta sai Lätis maadlusvõistlustel päris hea koha ja seda oli vaja ju tähistada. Sõime siis seal jäätist ja nägime Ismaeli ja Davidit, kes ütlesid, et lähevad Jordani juurde ja et meie võiksime ka minna. Me siis läksime. Kohale jõudes polnud Jordanit veel töölt koju jõudnud ja me ootasime teda maja taga lastemänguväljaku ääres. Vahepeal olid sinna kogunenud veel mõned Davidi sõbrad, Jemil ja Ibo. Lõpuks jõudsi kohale ka Jordan, aga meil oli õues juba nii lõbus, et me sisse enam ei läinudki, vaid chillisime niisama seal maja taga ja rääkisime, kust keegi pärit on. See oli tegelikult nii huvitav, sest koos olid kõik head sõbrad( no kolme kutti ma tegelikult ei teadnud, aga Davidi head sõbrad olid nad vist küll) ja me olime kõik Soomes ning kõik peale minu ka elasid Soomes, aga kaheteistkümnest inimesest oli üks ainult soomlane- Laura. Mina olin Eestist, Egzon ja Fatlum Kosovost, Jordan Kongost, David Slovakkiast, Ismael Ruandast, Jemil Iraagist, Ibo Türgist ja need kolm poissi Venemaalt. No tõeline riikide ühendus :)

Natuke enne kümmet hakkasime Laura, Egzoni ja Fatlumiga kodu poole kõndima, sest me olime jala ja Näsist Gammelbacka on ikka päris pikk maa. Tee peal sai päris palju kildu, sest Fatlum on lihtsalt selline inimene, kes paneb sind naerma ja ei ole lihtsalt midagi teha. Ma rääkisin talle eesti keeles ja ta vastas mulle soome keeles ning sellest tuli välja hoopis teine asi, mis mina olin ütelnud, hehe, nii naljakas. Kuna Fatlum ja Fazli elasid päris minu maja lähedal kortermajades, siis oli meil kõigil ühine tee, kuigi Laura läks Egzoni juurde ööseks ja mina pidin ikkagi ridaelamute poole üksi minema. Imekombel olime väga ruttu jõudnud ristmikule, millest paremal olid kortermajad ja vasakul ridaelamud. Kallistasime siis kõik ja ütlesime moikka ning läksime koju. Kodus hakkasin ma mõtlema, kuidas mul on ikka vedanud, et mul on olnud väikesest peale võimalus käia ja elada teistsuguses kultuuris, mis on tegelikult Eestiga kohati sarnane, kuid inimeste, elu ja suhtlemise poolt nii erinev. Ma olen õnnelik, et ilma õppimiseta on mulle külge jäänud soome keel, tänu millele olen leidnud nii palju toredaid sõpru erinevatest rahvustest, keda ma ei unusta kunagi. Nende aastate ja uute sõprade tekkimisega on mulle selgeks saanud pere, sõprade ja rahvuse tähtsus.

Because we all spring from different trees, doesn`t mean, that we are not created equally!