Väikesed terroriseerijad

Olen täna pea terve päeva väikeste vietnamlastega võidelnud. Algas see hommikul, kui nad ( Nhi, Minh, Johnny ja ta õde) maja ees kopsisid. Tõusin siis ülesse ja ütlesin, et ma ei saa veel mängima tulla, pean sööma jne ning saatsin nad mänguväljakule. Poole tunni pärast olid nad tagasi ja küsisid, kas ma nüüd tuleksid nendega mängima. Ütlesin, et varsti tulen ja nad läksid ära. Tegelikult ma ei läinud, sest päevitasin maja taga ja lõppkokkuvõtteks läks mul üldse meelest, et ma neile midagi sellist olin lubanud. Valesti aga tegin, et sõna ei pidanud. Tunni aja pärast olid nad tagasi, neid oli veel rohkem, sest Tumi, Tuni ja Thuan olid ka nendega liitunud ja nad marssisid julmalt uksest sisse, isegi ei koputanud. Ma siis lubasin neil natukene meie juures mängida, aga ütlesin, et pean varsti ära minema. Nii ma siis jooksin nende järel, üks oli ühes toas, teine teises, üks kiusas kassi, teine hamstrit, üks lõhkus trumme, teine kitarri ja üks oli üldse kadunud. Lihtsalt hullumaja! Korjasin kõik lapsed kokku ja saatsin välja, öeldes, et pean nüüd linna tööle minema ja et homme jälle. Nad olid siis nõus ja läksid lõpuks ära, milline kergendus.

Mõtlen siin just, et nii hea ikka, et ma USAs sellises heas vanuses lapsed sain, kelle järgi ei pea kogu aeg jooksma :) Vahel on muidugi tore ja isegi päris tihti, aga hetkel küll ei jaksa 7 väikese põngerja eest vaadata. Peakski vist tegelikult linna peale minema, pärast tulevad veel tagasi!?

Voi Jumal auta!

Football!!!

Käisime täna päeval jalgpalli mängimas. Leppisime eile sõpradega kokku, et lähme 3 paiku Kokonniemen kentalle jalkat taguma. Läksime siis vendadega kolmekesi natuke enne kolme. Kui kohale jõudsime polnud kedagi veel tulnud. Mängisin siis Henri ja Miskaga kordamööda nii, et üks oli väravas ja mina ründasin või vastupidi. Vaatamat ülikuumale ilmale oli see päris lõbus :)

Mõne aja pärast hakkasid ka teised kohale jõudma. Kõigepealt Claudia, siis Jordan, seejärel Ibo ja Jemil, kuskilt kargasid välja ka Fatlum ja Egzon, siis paistis juba Anniki rattaga ja hiljem tulid veel Rakel ja kaks vene kutti. Meid oli lõpuks nii palju, et ei viitsinudki enam päris jalkat mängida, vaid tagusime niisama. Henril ja Miskal oli küll päris lõbus, said jälle uusi nägusid näha ja "suurte seltskonnas" olla :P

Jõudsime koju natuke enne kuut ja täpselt söögi ajaks, kõhud olidki juba nii tühjad. Nüüd on kõht täis ja mõnus olla, aga mis edasi teha? Istungi ja mõtlen siin kas vaadata DVD, minna välja Henriga sulgpalli mängima või õhtul hoopis Jordani juurde-hmmmmm.... tough choice :P

Lets see!

Puistojumppa ehk pargiaeroobika

Käisime täna Anniki ja Tarjaga puistojumppas, mis eesti keeles peaks olema pargiaeroobika või midagi sellist. Näeb see välja nii, et iga esmaspäev ja neljapäev kell 19.00, kogunevad naised ( ja ka mõned toredad mehed) linnas asuvale jalgpalliplatsile. Kaasa tuleb võtta mingisugune alus või lina, veepudel ja energia. Tavaliselt on kohal oma 100, kui mitte 200 naist ja nii umbes 7-8 meest. Kõigi ees lava peal teeb üks treener harjutusi muusika taktsi ja inimesed teevad neid kaasa. See on väga lõbus, sest kõik teevad seda isemoodi ja mõned harjutused on päris rasked. Ometigi on rahvast alati palju ja kõigil on hea olla. Trenn kestab 1 tund, kuid see läheb nii ruttu, et enne kui ma arugi sain oli kell juba 20.00. Õiged inimesed on ikka ratastega, aga meie olime seekord autoga, sest linna jalgpalliväljak on meie kodust ikka tükkmaad kaugemal, kui seda oli Santtari kõrval olev väljak, kus pargiaeroobika eelmisel aastal toimus.

Koju jõudes on kõht küll tühi, kuid süüa veel ei taha, sest on nii hea lõõgastav ja kerge tunne. Istun ja huilan veel väheke, sest varsti lähme Jordaniga jalutama. Tõeline trennipäev kohe või mis.

Anna palaa!!!

Way to go, Eesti arstid!

Käisin täna Porvoon sairalas niite välja tõmbamas. Istusin siis seal ees fuajees ja pabistasin, sest ma karstin, et see saab olema valus. Tarja rahustas siis mind ja ütles, et see ei ole üldse valus. Natukese aja pärast läks ta tööle, nii et jäin üksi sinna. Ei läinud kaua aega, kui arst sisse kutsus. Ütlesin siis talle, et tulin niite eemaldama, et 2 nädalat tagasi eemaldati mult 2 sünnimärki. Võtsin siis pluusi ära ja ta asus oma kääridega tegutsema. Alguses oli ebamugav, aga siis läks juba asi valusaks, sain aru, et midagi on valesti. Kohe ta ka ütles, et lähme palun teise ruumi, seal on parem valgus ja ka teine arst. Mina siis nats hirmul panin oma pluusi selga tagasi ja järgnesin talle koridori. Teises palatis oli veel üks arst, kes palus mul pikali heita. Siis nad hakkasid mu niitide kallal pusima, küsides kas on valus. Alguses ütlesin, et ei ja esimesed niidid olidki võetud, aga siis... kui nad hakkasid teisest haavast niite välja tõmbama, oli küll selline tunne, et nülivad mind eluga. Arst siis küsis veel, et kas on valus, ma vastu, et on küll. Siis ta küsis, et kas pean ikka vastu, sest tuimestust ei saa teha. Mina siis pisarsilmi vastan, et jah. Siis nad hakkasid omavahel rääkima, et huvitav, miks siin on nii palju sõlmi, koguni 8, tavaliselt 3 piisab, väga imelik. Ja siis nad küsisidki, et kus mul see tehtud on. Mina siis vastasin, et Eestis. Arstid jäid vait ja ütlesid, et selge. Ma sain aru küll, et nad ei taha Eesti meditsiini maha teha, aga see kuidas mul haavad kinni olid õmmeldud ja mitme niidiga, oli küll ebaprofessionaalne. Nii et kiitos paljon, Eesti arstid. Alumisse haava jäigi mulle mõnus auk, sest nad pidid kaheksanda sõlme kätte saamiseks naha katki lõikama.
Tulin just Citymarketist, kus olin Tarjale abiks ja aitasin uut Nivea hylly paigaldada. Rääkisin talle ka oma kannatustest ja ta pidi minestama. Nüüd sätin ennast valmis Jordani juurde minekuks, et külvata natukenegi nalja ja lõbu tänasesse päeva.

Elämä on!

International friends

Nägin täna esimest korda pärast minu siia saabumist Laurat. Käisime koos ta isa juures, kes elab Lehtimäel, sest Laura kord oli süüa teha. Pärast makaroni söömist kana-virsiku kastmes, mis kukkus tal päris hästi välja, lasime Laura emal ennast linna sõidutada. Seal saime kokku Laura kuti Egzoni ja Fatlumiga. Kõndisime siis linnas ringi ja käisime Viking Pizzerias Fazlit vaatamas, kes oli seal tööl. Kuna enamus buddy-sid olid veel tööl, siis otsustaime linnas niisama istuda, juttu rääkida ja jäätist süüa. Egzon tegi kõigile välja, sest ta sai Lätis maadlusvõistlustel päris hea koha ja seda oli vaja ju tähistada. Sõime siis seal jäätist ja nägime Ismaeli ja Davidit, kes ütlesid, et lähevad Jordani juurde ja et meie võiksime ka minna. Me siis läksime. Kohale jõudes polnud Jordanit veel töölt koju jõudnud ja me ootasime teda maja taga lastemänguväljaku ääres. Vahepeal olid sinna kogunenud veel mõned Davidi sõbrad, Jemil ja Ibo. Lõpuks jõudsi kohale ka Jordan, aga meil oli õues juba nii lõbus, et me sisse enam ei läinudki, vaid chillisime niisama seal maja taga ja rääkisime, kust keegi pärit on. See oli tegelikult nii huvitav, sest koos olid kõik head sõbrad( no kolme kutti ma tegelikult ei teadnud, aga Davidi head sõbrad olid nad vist küll) ja me olime kõik Soomes ning kõik peale minu ka elasid Soomes, aga kaheteistkümnest inimesest oli üks ainult soomlane- Laura. Mina olin Eestist, Egzon ja Fatlum Kosovost, Jordan Kongost, David Slovakkiast, Ismael Ruandast, Jemil Iraagist, Ibo Türgist ja need kolm poissi Venemaalt. No tõeline riikide ühendus :)

Natuke enne kümmet hakkasime Laura, Egzoni ja Fatlumiga kodu poole kõndima, sest me olime jala ja Näsist Gammelbacka on ikka päris pikk maa. Tee peal sai päris palju kildu, sest Fatlum on lihtsalt selline inimene, kes paneb sind naerma ja ei ole lihtsalt midagi teha. Ma rääkisin talle eesti keeles ja ta vastas mulle soome keeles ning sellest tuli välja hoopis teine asi, mis mina olin ütelnud, hehe, nii naljakas. Kuna Fatlum ja Fazli elasid päris minu maja lähedal kortermajades, siis oli meil kõigil ühine tee, kuigi Laura läks Egzoni juurde ööseks ja mina pidin ikkagi ridaelamute poole üksi minema. Imekombel olime väga ruttu jõudnud ristmikule, millest paremal olid kortermajad ja vasakul ridaelamud. Kallistasime siis kõik ja ütlesime moikka ning läksime koju. Kodus hakkasin ma mõtlema, kuidas mul on ikka vedanud, et mul on olnud väikesest peale võimalus käia ja elada teistsuguses kultuuris, mis on tegelikult Eestiga kohati sarnane, kuid inimeste, elu ja suhtlemise poolt nii erinev. Ma olen õnnelik, et ilma õppimiseta on mulle külge jäänud soome keel, tänu millele olen leidnud nii palju toredaid sõpru erinevatest rahvustest, keda ma ei unusta kunagi. Nende aastate ja uute sõprade tekkimisega on mulle selgeks saanud pere, sõprade ja rahvuse tähtsus.

Because we all spring from different trees, doesn`t mean, that we are not created equally!

Bad hair day

Käisin täna Nhil ja Minhil lasteaias järel. Algul ei osanud kuhugi minna, sest ma käisin seal viimati 6 aastat tagasi, kui Miska veel seal käis. Läksin siis pea uksest sisse ja küsisin, kus on kõige väiksemate rühm. Mind juhatati teise maja otsa ja sealt leidsin ma Minhi. Minh karjus kohe: "Kadiiiiiiii!!!" ja jooksis siis minu juurde. Ütlesin kasvatajale, et tulin Minhi hakema ja ta ütles, et teab, kuna Thuan oli helistanud ja ütlenud. Läksime siis Minhiga jälle teise lasteaia otsa, kus oli Nhi, ka tema oli õnnelik mind nähes. Viisin nad vanaema juurde ehk siis Sonile. Nhi ja Minh tahtsid, et ma veel nendega poodi kommi ostma läheksin, seega küsisid nad emmelt raha ja luba, seda nad ka said. Suundusime siis kolmekesi Valintatalo poole. Nad ostsid 5 eutsi eest kommi ja soksi, hullud väiksed maiasmokad :P. Poole tunni pärast olime meie puistos tagasi, mängisin nendega siis veel nats ja läksin koju sööma. Vahepeal helistasin veel Laurale, et küsida kus ta terve päev olnud on, sain teada, et ta vanaema suri ära ja nad on nüüd isaga mõnda aega :(.
Kodus polnud eriti midagi teha, Tarja, issi ja poisid olid suvilas. Natukese aja pärast kuulsin, et keegi koputab ja enne kui jõudsin uksele minna marssisid Nhi ja Minh juba tuppa. Nad ütlesid, et tahavad natuke minu juures mängida ja kuna mul oli ka igav siis hakkasin nendega joonistama ja trumme taguma. Nad olid meil oma tunnike, mille jooksul suutsid nad igasugust sigadust teha, nii et ma koristasin pärast nende minekut ikka päris korralikult. Kuna kell oli juba üpris palju ja ma polnud veel Claudia ega kellegagi ühendust võtnud, siis otsustasingi Claudiale helistada, aga enne tahtsin Tarja uut harja proovida ( mida poleks tohtinud teha). See on selline ümmargune hari, millega juuksurid lokke või midagi teevad. Nii ma siis keerasingi selle ilusasti pähe, aga kui ära tahtsin võtta siis....fakk, EI TULE!!!
Nii ma olengi siin teise poole päevast/õhtust püüdnud seda kuradi harja peast ära saada, aga pole õnnestunud. Küüned on tõmbamisest katki, peanahk ketendab, Claudiale jäi helistamata ja nüüd tuleb magama minna, hari peas, sest ära ma seda küll ei raatsi lõigata, nii palju juukseid on vahel :(
Just great, good fucking night!

Milline Jaan...(22-24.06)

Selleaastane Jaan oli awsome, kestis see ju 3 päeva jutti ja oiii kus k6ik sai käidud :). Algas see niimoodi, et tulime Sirtsu ja Raitsuga kinost "Seks ja linna" vaatamast ( ma juba kolmandat korda). Leppisime siis kokku, et kui kellegil on Jaaniks plaane, annab teada ning läksime koju. Olin siis nats aega kodus olnud, kui onu helistas: "Noh olete valmis v6i, s6brannad ka valmis v6i? Viljar on 10min. pärast maja ees, kui tahad Mustveesse, siis vea oma tagumik välja." Ma olin jummala valmis, helistasin siis ruttu tydrukutele ning 6nneks nad olid veel minu maja ees. Rääkisin neile jutu ära ja nad tormasid koju sättima, ma hakkasin siis ka pakkima. Kui Viljar maja ette j6udis, ytlesin, et lähme tydrukutele ka järgi ja nii tegimegi. Tänu Viljarile ja tema tuntud kiirusele j6udsime Mustveesse mingi tunniga. Kohale j6udes pidu juba käis, like usually. Peale Tarksi ja Annu olid seal veel Mairi, Urmas, Moonika, ja kaks Tarmo töökaaslast ( Raigo ja teise nime ma ei mäleta). 6htu jooksul sai ikka päris k6vasti tantsitud ja joodud hehe, tyypiline pidu Peipsi ääres.

Järgmine päev läkisme aga Tartusse, mina olin Volvo roolis ja Viljar Audi roolis. Kohale j6udes käisime L6unakas ja Ainari ning Diana juures, kuid kauaks me pidama ei jäänud, suundusime hoopis Otepäälä. Otepääl polnudki enne käinud, päris ilus oli isegi, ainult n6me vihm rikkus vaate ära ja jube p6iekas oli ka :P. J6udsime siis Pyhajärve äärde ( v6i selle lähedale, ma järve nagu ei näinud). Olime seal nats aega, aga pinget nagu polnud, nii et s6itsime lihtsalt tagasi Mustveesse. S6idu peal saime teada, et Marina vanemad ja Ruslan ja Kristina on ka seal, nii et me ei mahu k6ik ära. Otsustasime siis Sirli maale Kaasiksaarde minna, mis polnud 6nneks eriti kaugel, Anniki, the crazy driver, viis meid ära.

Sirli mamps ja Mati olid juba seal,kui kohale j6udsime. Sirts tegi siis mulle ja Raitsule väikese ekskursiooni ymber oma kapsaajja hehe, see oli päris lahe. Käisime ka Sirtsu vanaemal ja Penelopel kylas, nad elasid seal lähedal. Penekas oli päris nunnu, selline ehtne maalaps :). Hiljem näitas vanaema meile kanu ja kukki, woow, olid need vast pirakad. Pärast seda, läkisme tagasi Sirtu majja vorsti järama. 6htul käisime veel saunas ja korjasime 7 erinevat liiki lille6it, daaa, ikkagi Jaan ju. Kokkuv6ttes oli see parim Jaan yle pika aja, koos parimate s6brannadega :)

Hommikul sai ka nalja. Magasime suht kaua ( mina ja Raitsu yhes voodis, nagu viimasel ajal kipub olema) ja ärkasime alles enne 11-st. Kahjuks ei näinud keegi yhtegi kutti unes, va. direktor Marksood, aga teda me ei loe LOL. Natukese aja pärast helistas juba Viljar ja ytles, et hakkab tulema, kui tahame temaga Rakverre, siis peame varsti valmis olema. Me otsustasime temaga minna.

Kojus6it ei kestnud tänu juhi kiirusele kaua ning enne l6unat olime juba kodus. Mis puutub aga Jaani, siis olen t6siselt 6nnelik, et mul on sellised sugulased ja s6brad, kes tegid nendest paarist päevast parima Jaani ja mälestused, mida seal kaugel maal meenutada. Tänan teid, kallikesed :)

Love you all!!! <3

Lõpetamine

Ongi see "suur päev" käes ja poolenisti juba läbi. Räägiks siis lühidalt, mis juba toimunud on. Juuksurisse läksin 9.30-neks ja soengu sain pähe kella 11-neks. Tahtsin sellist ilusat Stepfordi naise sonksi ja selle ka õnneks sain. Kodus tegin endale maniküüri ja hiljem ka meigi ( alguses pidi Anniki tegema, aga tal polnud aega), mis tuli minu arvates väga ilus. Tarmo ja Marina tulid poole kolme paiku meile, et mind poole neljaks kooli viia. Anniki hakkas aga enne poolt draama queenitama ja jäin natuke hiljaks, aga õnneks midagi hullu polnud. Koolis olid juba enamik kohal, ühed naljakamalt riides kui teised, aga kõik olid ikkagi väga ilusad. Sain enda käekõrvale Aigo, aga mõtlesin, et ikka parem, kui üksi minna. Nii me siis marsi saatel saali tammusimegi.

Kui pidulik tunnistuste jagamine läbi oli, suundusime õue klassipilte tegema. By the way, ma sain 2 kiituskirja, ühe bioloogias, mida ma ise arvasingi, et saan, aga teise inglise keeles, mis oli küll nats kummaline, aga ka väga tore :). Tegime siis väljas lennupildi ära ja lõpupildi ka, aga kui tahtsime pere ja sõpradega pildistama hakata, siis hakkas sadama, just great. Läksime siis koolimajja tagasi, mis meil üle jäi. Tegime paar pilti sees koridoris, mis oli nats masekas, aga paljud tegid. Järgmisena läksime sööklasse klaase kokku lööma ja õpsidega veel viimast korda rääkima, see oli päris nunnu.

Koju jõudsime 7 paiku ning tegime siis Anniki toa taustal paar perepilti, kuna ilm ikka veel mäkra mängis. Sain kätte ka Tarmolt ja Marinalt oma lõpukingi, milleks olid kuldkõrvarõngad ja need olid nii ilusad. Ljudmillalt ja teistelt Jõgevalt, sain pehme tiigripoisi ning vanaemalt ja empsilt lilled kaartide ja rahaga-nice :)

Nüüd ootan Railit ja teisi, et Ojaäärsele sõita, kus me viimase lõpupeo maha paneme. Loodan, et tuleb huvitav õhtu. Siiamaani olen lõpetamisega väga rahule jäänud ja nii kaiff tunne on, et see kõik on finally over!

Kauksi

Käisin Sirtsu ja Raitsuga 18-19. juunil onu suvepäevadel Kauksis. Oli see vast place, ma kohe tõsiselt ei teadnud, et Eestis võib nii ilusat randa leida, nagu Laguna Beach :). Ilmad aga oleksid võinud nats ilusamad olla, oleks ujuda ka saanud. Rahvast oli ikka igasugust, kõik peale meie ja Mairi olid muidugi töötajad, meie aga muidusööjad hehe. Väikse grill-chilliga hakkas lääps pihta ja üsna ruttu pandi ka muss ülesse, nii need suvepäevad siis hakkasid, suure möllu ja tantsuga.
Meie tüdrukutega läksime parematele jahimaadele, üks "kossutüüp" oli juba silma jäänud.

Jalutasime siis rannas ja läksime parajasti vetsu, kui nägime, et värsket liha tuleb. Ühe kutid jäid kohe silma, või jäime meie neil, igatahes küsisid nad mis meil siin toimub. Mina oma briliant ajuga muidugi kohe ütlesin, et suvepäevad ja nii, aga kui nad küsisid, mis firmal, siis mina vastu, et ei tea, sest me ei tööta seal LOL-no tule jumal appi! ( Nüüd jääb eluksajaks meelde, et mu onu firma nimi on Scandifloor, SCANDIFLOOR!!!). Hiljem kutsusid nad meid Iisakusse poodi ja ma oleksin isegi läinud, aga üksi nagu ei tahtnud ja ma ei tea, mida teised kartsid, aga nii see asi siis katki jäigi. Terve õhtu meenutasime neid kui Iisakupoisse ja tõdesime, et me teeme liiga palju vigu, et nendest õppida :P

Teisel päeval hakkasid meil rühmamängud. Meie enterteineriks oli mingi muhe tuletõrjuja, kes jagas meid gruppideks ja juhatas võitlusmaadele. Mängud oli päris vahvad, eriti vabavisked, kus ma päris kõva käsi olin ja köievedu, kus mul pärast käsi nagu ei olnudki. Õhtul viis Anniki meid Mustvee bussijaama ja sealt suundusime bussiga juba Rakveresse. Tõdesime, et see oli ikka üks igati väärt puhkus enne final big day-d.

Minu DC perekond

Minu imeline uus kodu saab olema USA pealinnas Washington DCs. Minu hoolealusteks on 2 imetoredat tüdrukut: Vivian ja Phoebe. Viv on 10- aastane ja saab juulis 11 ning Phoebs on 6-aastane. Mõlemal on hästi palju hobisid ning neile meeldib kohutavalt joonistada ja näidelda- täpselt minu tüüpi lapsed :)

Pärast kooli käib Viv laulukooris, klaveritundides, on girl scout ja õhtuti mängib jalgpalli, mille treeneriks on tema isa Michael. Phoebs läheb sügisel 1. klassi, aga ka temal on juba palju hobisid: ta käib ujumas, võtab hispaania keele tunde ja sügisest saab temastki girl scouti ja jalgpallikoondise liige. Vot sellised tegusad lapsed ongi!

Pereema nimi on Tricia, kes on advokaat ja pereisa Michael on Air Forces lennukiinsener. Päris perfect Ameerika perekond :) I like it!

Ja siis muidugi see maja, mis on minu arvates delightful, eriti see fakt, et mul on oma korrus vannitoaga.

Wicked!

Sex and the City

Käisin täna Plazas empsil külas ja ühtlasi ka kinos. Läksin siis muidugi ka filmi vaatama ja valisin "Sex and the City"- film, mida ma nii kaua olen oodanud. Ostsin siis popcorni ka kaasa ja läksin saali. Saal oli väljamüüdud ja mina nägin terve saali peale vaid kahte meest, on ikka naistekas küll. Seadsin ennast mõnusalt 2,5 tunniks sisse ja siis ta hakkaski- tõn,tõn,tõnn...

Appi, see oli nagu parim film pärast "PS.Ma armastan sind." Täpselt selline, nagu ma ootasin, sai nutta ja naerda. Carriel olid jälle nii ilusad riided ja SJP on ise ikka ka nii vinge.

Mul on terve päev nüüd selline õnnelaks, et tahaks juba 40 olla hehe. Tegelikult ootan neid 20-daid ka, ja eriti seda, kuidas ma NY-is otsin oma enda labels and love-i.

Can`t wait!!!

Raitsu sünna/ Arti pidu

Eile tähistasime Raili sünnipäeva. Õige päev oli tegelikult 5-ndal, aga peo panime maha eile.

Toimumispaik oli Raitsu õe juures ning kohal olid kõik tuttavad näod ( vähemalt esialgu). Sõime Raitsu ja Urviku poolt valmistatud pizzat ja jõime mingit kanget kraami ( no nii kange, et üks sõõm võttis juba seest nii kuumaks, et oh,oh). Pidasime plaane kuhu õhtul edasi minna ning Lokal tundus päris hea, kuna Kristjan-poiss seal ja puha. Plaanid jäid aga katki, kui kuulsime et tema eest küsitakse 100 kruunu, on ikka psaiko :P

Vahepeal sadasid mingid kahtlased tüübid sisse, ühte isegi teatsin, see oli Veiko. Panid seal natuke aega imelikku teksti ja tõmbasid leebet. Otsustasime siis ka minema minna ja suundusime Arti poole, seal oli mingi pidu. Rahvast oli maja täis ja leidus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Naljaks muss oli ( vähemalt alguses tundus nii), seega me kohe tantsima ei jäänud, vaid läksime maja taha istuma. Seal nägime klassivendasid ja teatriinimesi, nii et oli päris tore. Isegi mu teatricruch ja Heigo olid peole ära eksinud. Väljas oli päris igav, nii et läksime sisse tantsu vihtuma. Muss oli nii teistsugune, et alguses ei osanud kohe midagi teha, aga kus siis hakkas tulema... LOL

Meil Sirtsuga tuli kohe päris hästi välja ja ennäe, kes meid chekivad- M-i poisid, üks täppidega ja teine ilma. Vot siis alles hakkas nalja saama. Üks vaatab, siis vaatab teine, üks läheb nn. jooki ostma ja teine nats hiljem. Kõige naljakam oli see, kui üks ( vist see täppideta) läks DC juurde mussi kuulama ja tegi hullu teadja näo pähe, kuid ise samal ajal chekis meid-ei no naera lihtsalt puruks!!!

Ei läinud ka palju mööda, kui Heigo oma etteaste tegi ning see polnud sugugi halb, nii et go, go Mr.President. Ning siis veel need 2 tüüpi, kellega me siis seal tantsisime, mõlemad olid kuidagi tuttavad, aga ega ma muud teada saanud peale selle, et nad kallilembelised olid ( aga eks nad kõik on :P). Selline oli siis see selleaastane Raili sünna ja kahtlemata parim (klubi)pidu, mida sellel aastal peetud.

SO FAR, SO GOOD, või mis Sirts?

Placement pack

Sain paar päeva tagasi Au Pairi Londoni officist placemet packi-i. See sisaldas endas järgmist: paberied visast, näpunäited edukaks aastaks, lennuplaan, minu Ameerika pere aadress, minu tööpäevad, nõuanded lastega mängimiseks jne. See kõik oli nii põnev, et ma uurisin neid pakke pea 2 tundi. Pakke selles mõttes, et Placement packis oli kaks kausta pealkirjadega : Guideline for a successful year ja Steps to America ja siis muidugi Placement pack ise ka, nii et tegelikult on 3 väga vinget juhist. Nüüd siis hakkan tasapisi neid viisa pabereid täitma ja vajalikku koguma. Viisa vestlus on küll alles 25.juunil, aga ajamist on nii palju ja vaikselt sõudes jõuab kaugele :)

14-20.mai 08`

Sellel ajavahemikul käisin Soomes isa juures lõõgastumas. Tehtud oli juba koguni 3 eksamit ja jäänud vaid biuka ja geo. Nagu viimasel ajal kombeks, läksin ka seekord üksinda.
Nädal läks päris kiiresti, aga nagu alati, oli see väga tegus. Käisin suvilas, jooksmas, jalgpalli vaatamas, Jordani ja teistega väljas, vendade kooli vaatamas, lõpukleiti ostmas ( mille ma Itäkeskusest leidsin ja mis on igati oma hinda väärt :) ), nägin meie etupihal väikest oravapoissi ning sain uue sõbranna Claudia. Kohtusin temagaga Soni jalgpalli mängu vaatamas ja tuli välja, et ta on Danieli tüdruk. Ta on pärit Venemaalt ja ta isa on kunagi Eestis elanud, nii et ta oskas natuke isegi eesti keelt, mis on tore. Järgmisel päeval käisime väljas ja ta rääkis oma põnevast elust, kuidas ta enne Soome kolimist 3a. Hollandis elas, aga kust ta ära pidi tulema, sest tema peika ( kes oli muslim) tegi talle abieluettepaneku ja ta isa hakkas vist nats pablama, nii et ta otsustas tütrega ruttu kuhugi põgeneda. Soome ja Porvoo valiti aga sellepärast, et Claudia vend juba elas siin, koos oma rootslasest abikaasaga. Veel rääkis ta oma emast ja sellest, et ta on pool juut ning isa on nii õnnelik, et Daniel on samuti juut. Nii põnev oli kuulata ja ta aktsent oli ka nii lahe.
Ka järgmisel päeval käisime tema ja Lauraga väljas jalutamas ning läksime siis hiljem Laura juurde "Sõpru" vaatama.
Selle nädala jooksul puhkasin ma täiega ja olin üliõnnelik, et jälle ühe sõbranna sain, kui vaid oleks juba suvevaheaeg. Järgmine päev pidin aga juba kooli bioloogia konsultatsiooni minema,-school you rock!
NOOT!!!