Mul oli paar päeva aega koolivaheaja lõpuni ja 2 päeva olla veel Soomes. Sellel päeval läksin juba hommikul Nhi ja Minhiga õue mängima, sest ma püüan nendega alati võimalikult palju aega koos veeta, sest Eestis ma neid ju ei näe, ning pealegi polnud mul valikut, sest nad karjusid akna alla ja ma ei saanud enam magada. Olime siis pool päeva väljas ja mängisime ( põhiliselt küll nemad, ma niisama hoidsin neil silma peal ja ütlesin paar sõna vahele või ajasin taga, kui nad tahtsid), kiikusime (mina ka ), joonistasime meie juures ja nii see päev läbi saigi. Õhtul kui Thuan ( nende ema) neile järgi tuli, kutsus ta mind Minhi sünnale, mis pidi toimuma järgmisel päeval ehk 2. novembril ning muidugi olin ma nõus, sest ma polnud kunagi ühelgi vietnamlaste peol käinud ja muidugi võis sinna oodata ka teisi Phami suguvõsa poisse, nii et hell yes :)
Sünnipäev hakkas kell 14.00 ja kuigi Laura oli ka kutsutud, siis tema ei tulnud, sest ta oli ikka veel Soniga riius ( on vist siiani) ning Son oli ka sünnipäeval, nii et ma läksingi üksi. Vihma sadas ja mul olid valget püksid, mis oli päris kiva, aga õnneks nad ei ela kaugel. Kui kohale jõudsin oli Luyang juba seal ja muidugi Son ja siis mõned sugulased ja väikesed vietnamlased, kes jooksid toas ringi. Ma olin esimest korda Nhi ja Minhi uues korteris ja kuigi see oli ilus, pani mind ikkagi imestama, kui vähesega vietnamlased elada saavad. Ma mõtlen, kahetoalises korteris oli suurestoas diivan ja telekas ( aga diivan oli ära tõstetud rõdule, sest vietnamlased söövad peo korral maas) ning magamistoas, kus Nhi ja Minh koos oma ema ja isaga magavad oli üks suur, suur voodi neljale, riidekapp ja laud arvutiga. See oligi kõik. Väga lihtne ja loogiline, sest mida muud sa hing veel tahad, eksole, aga kuidagi võõras, kuigi ma väga austan nende kombeid ja traditsioone . See oli mu esimene väike šokk, aga kui me sööma hakkasime...
Esiteks ma olen paar korda elus söönud maas istudes, aga seda väga ammu, nii et alguses ma küll rõõmuga maha ei tahtnud istuda. Teiseks olid mul madala vöökohaga püksid ja need lihtsalt kippusid alla tulema, nii et ma pidin käega koguaeg sättima. Kolmandaks ei olnud ma siis veel eriti hea pulkadega sööja ja kahvleid ei olnud, nii et ma ei sain esimese poole tunni jooksul hamba alla ainult ühe dumplingu. Toit ise oli aga ülikõvv, selline mõnus kiiresti seeditav toit: krabid, nuudlid vees, riis, juurviljad, kala, surimi, kaheksajalg, dumplingud jne. Pooli asju ma polnud ennem söönud ja see tegi asja veel põnevamaks. Ei läinud kaua aega ka enne kui Phami vanemad veljed kohale jõudsid ja siis hakkas nalja saama ( eriti minu kulul). Esiteks rääkisid nad midagi vietnami keeles ja hakkasid naerma. Ma siis vaatasin neid natuke imelikult, aga sõin edasi. Siis nad vaatasid minu poole ja ütlesid: "On ju, Kadi." Ma ei saanud midagi aru ja ütlesin jah ning siis nad hakkasid uuesti naerma. Ma siis ütlesin Luigile, kes mu kõrval istus, et on ikka värdid ja küsisin ega tema aru ei saanud millest nad rääkisid, kuid Luigi ütles, et see on ikkagi vietnami, mitte hiina keel ja seda tema ei mõista. Siis pöördusin ma Soni poole ja küsisin tõlget, aga ka tema ei tahtnud midagi öelad ( on ikka sõbrad küll :P). Lõpuks Vinh siis küsis soome keeles üle ja nüüd sain mina ka aru: " Onks Luigi sun poikaystävä?" Hääh hea nali, muidugi ei ole, või noh ma ütleisn ikka viisakalt, et me oleme ainult sõbrad ja nii. Siis hakkas ta iagasuguseid asju pärima, aga õnneks vanemad olijad aru ei saanud, sest nemad soome keelt ei räägi ega aru ei saa, nii et nii piinlik ei olnud. Eks ma siis vastasin talle, et ei mul ei ole poikaystävä ja mä en halua sitä, ja kiitos, mutta sä oot liian vanha ja siis hakkas Weng ka midagi ajama, aga temaga ma vapsee ei rääkinud, lihtsalt põhimõtte pärast, see kogu L-i värk ja nii. Õnneks tulid varsti uued külalised ja mind jäeti rahul, kuigi mõnes mõttes oli see päris fun.
Magustoidu ajaks lõikasin ma tordi lahti ja jagasin lastele. Meie Nhiga läksime seda koos diivanile sööma, mis oli selleks ajaks juba koridori tõstetud, sünnipäevalaps aga mängis oma uue SpiderSuperman autoga :) Koju läksin nii kaheksa paiku koos Luigiga, aga vaid korraks, sest 20.30 pidime isospuistos kokku saama Laura, Egzoni, Rougela, Tomi, Mergimi,Fazli ja Fitimiga.
Mis puudutas selle päeva osast aga Minhi sünnipäeva, siis oli see kindlasti sünnipäev, mis jääb kauaks meelde ja mida on tore meenutada. Väike Minhi sai ju alles 3 -aastaseks.
