Oh seda kaljut...

...ja ma ei mõtle sugugi naabrimeest, vaid seda massiivset kivirahnu meie metsas, otse mere ääres. Juba see feeling, mis mind valdab, kui ma sinna ronin ja siis veel see pilk seal üleval kaljuharjal-see on lihtsalt kõige ilusam koht, mida ma hetkel tean. Kaljul istumine paneb mind alati tundma, et elu on elamist väärt ja see on kindlasti mu lemmik koht Porvoos. Seal istumisest ja unistamisest ja mõtlemisest ei saa kunagi küllalt ja nii veetsin ma ka seekord oma 1,5 tundi lihtsalt istudes ja nautides kuni külm hakkas ja ma sammud kodu poole seadsin.

Minhi sünna

Mul oli paar päeva aega koolivaheaja lõpuni ja 2 päeva olla veel Soomes. Sellel päeval läksin juba hommikul Nhi ja Minhiga õue mängima, sest ma püüan nendega alati võimalikult palju aega koos veeta, sest Eestis ma neid ju ei näe, ning pealegi polnud mul valikut, sest nad karjusid akna alla ja ma ei saanud enam magada. Olime siis pool päeva väljas ja mängisime ( põhiliselt küll nemad, ma niisama hoidsin neil silma peal ja ütlesin paar sõna vahele või ajasin taga, kui nad tahtsid), kiikusime (mina ka ), joonistasime meie juures ja nii see päev läbi saigi. Õhtul kui Thuan ( nende ema) neile järgi tuli, kutsus ta mind Minhi sünnale, mis pidi toimuma järgmisel päeval ehk 2. novembril ning muidugi olin ma nõus, sest ma polnud kunagi ühelgi vietnamlaste peol käinud ja muidugi võis sinna oodata ka teisi Phami suguvõsa poisse, nii et hell yes :)

Sünnipäev hakkas kell 14.00 ja kuigi Laura oli ka kutsutud, siis tema ei tulnud, sest ta oli ikka veel Soniga riius ( on vist siiani) ning Son oli ka sünnipäeval, nii et ma läksingi üksi. Vihma sadas ja mul olid valget püksid, mis oli päris kiva, aga õnneks nad ei ela kaugel. Kui kohale jõudsin oli Luyang juba seal ja muidugi Son ja siis mõned sugulased ja väikesed vietnamlased, kes jooksid toas ringi. Ma olin esimest korda Nhi ja Minhi uues korteris ja kuigi see oli ilus, pani mind ikkagi imestama, kui vähesega vietnamlased elada saavad. Ma mõtlen, kahetoalises korteris oli suurestoas diivan ja telekas ( aga diivan oli ära tõstetud rõdule, sest vietnamlased söövad peo korral maas) ning magamistoas, kus Nhi ja Minh koos oma ema ja isaga magavad oli üks suur, suur voodi neljale, riidekapp ja laud arvutiga. See oligi kõik. Väga lihtne ja loogiline, sest mida muud sa hing veel tahad, eksole, aga kuidagi võõras, kuigi ma väga austan nende kombeid ja traditsioone . See oli mu esimene väike šokk, aga kui me sööma hakkasime...

Esiteks ma olen paar korda elus söönud maas istudes, aga seda väga ammu, nii et alguses ma küll rõõmuga maha ei tahtnud istuda. Teiseks olid mul madala vöökohaga püksid ja need lihtsalt kippusid alla tulema, nii et ma pidin käega koguaeg sättima. Kolmandaks ei olnud ma siis veel eriti hea pulkadega sööja ja kahvleid ei olnud, nii et ma ei sain esimese poole tunni jooksul hamba alla ainult ühe dumplingu. Toit ise oli aga ülikõvv, selline mõnus kiiresti seeditav toit: krabid, nuudlid vees, riis, juurviljad, kala, surimi, kaheksajalg, dumplingud jne. Pooli asju ma polnud ennem söönud ja see tegi asja veel põnevamaks. Ei läinud kaua aega ka enne kui Phami vanemad veljed kohale jõudsid ja siis hakkas nalja saama ( eriti minu kulul). Esiteks rääkisid nad midagi vietnami keeles ja hakkasid naerma. Ma siis vaatasin neid natuke imelikult, aga sõin edasi. Siis nad vaatasid minu poole ja ütlesid: "On ju, Kadi." Ma ei saanud midagi aru ja ütlesin jah ning siis nad hakkasid uuesti naerma. Ma siis ütlesin Luigile, kes mu kõrval istus, et on ikka värdid ja küsisin ega tema aru ei saanud millest nad rääkisid, kuid Luigi ütles, et see on ikkagi vietnami, mitte hiina keel ja seda tema ei mõista. Siis pöördusin ma Soni poole ja küsisin tõlget, aga ka tema ei tahtnud midagi öelad ( on ikka sõbrad küll :P). Lõpuks Vinh siis küsis soome keeles üle ja nüüd sain mina ka aru: " Onks Luigi sun poikaystävä?" Hääh hea nali, muidugi ei ole, või noh ma ütleisn ikka viisakalt, et me oleme ainult sõbrad ja nii. Siis hakkas ta iagasuguseid asju pärima, aga õnneks vanemad olijad aru ei saanud, sest nemad soome keelt ei räägi ega aru ei saa, nii et nii piinlik ei olnud. Eks ma siis vastasin talle, et ei mul ei ole poikaystävä ja mä en halua sitä, ja kiitos, mutta sä oot liian vanha ja siis hakkas Weng ka midagi ajama, aga temaga ma vapsee ei rääkinud, lihtsalt põhimõtte pärast, see kogu L-i värk ja nii. Õnneks tulid varsti uued külalised ja mind jäeti rahul, kuigi mõnes mõttes oli see päris fun.

Magustoidu ajaks lõikasin ma tordi lahti ja jagasin lastele. Meie Nhiga läksime seda koos diivanile sööma, mis oli selleks ajaks juba koridori tõstetud, sünnipäevalaps aga mängis oma uue SpiderSuperman autoga :) Koju läksin nii kaheksa paiku koos Luigiga, aga vaid korraks, sest 20.30 pidime isospuistos kokku saama Laura, Egzoni, Rougela, Tomi, Mergimi,Fazli ja Fitimiga.

Mis puudutas selle päeva osast aga Minhi sünnipäeva, siis oli see kindlasti sünnipäev, mis jääb kauaks meelde ja mida on tore meenutada. Väike Minhi sai ju alles 3 -aastaseks.

30.10.07- üks koolipäev Soome koolis

Olin 2 lõbusat päeva juba Porvoos olnud, kui Laura tahtis, et ma temaga järgmine päev kooli kaasa läheksin. Või õigemini tahtsin mina ka seda ( isegi rohkem kui tema vist), sest nii huvitav on vaadata, kuidas teiste riikide noored koolis käivad ja kui crazyd nende tunnid välja näevad.

Nii seadsingi teisipäeva hommikul kell 8.30 ennast valmis ka läksin pikkupuisto Laurat ootama. Imelik oli juba see, et põhikooli viimase klassi tunnid hakkasid iga päev kell 9, vahel 10. Teed kooli ( mille nimi on Pääskytien ylaaste) teadsin ma selgelt, sest me käime suvel seal kossu tagumas. Meie majast on sinna nii 7 minuti tee, aga loivates võib aega võtta isegi 10, kui mitte 15 minutit. Meie olime tol päeval päris krapsad ja vedasime 7 minutiga välja.

Kool ise koosneb kolmest majast, kus on erineva vanuse või rahvusega õpilased 7ndast-9nda klassini. Suures majas on õpilased 8ndast ja 9ndast klassist, kus õpivad kõik noored, kes oskavad soome keelt ( sinna läksin ka mina, sest Laura käib 9ndas j-klassis ja on purusoomlane :) ). Natuke väiksemas majas on kõik 7ndad klassid ja kolmandas majas on õpilased 7-9nda klassini, kes soome keelt veel eriti ei oska ehk on siis välismaalased. Nende hulgast leiab kõige rohkem nepaallasi, vietnamlasi, kongolasi ja venelasi, mina nägin isegi kahte Eesti tüdrukut. Nende põhiaineks on soome keel, aga kõrvalt tegeletakse ka teiste ainetega, kuid tunduvalt nõrgemal tasemel, kui suures majas. Seega käivad paljud välismaalt tulnud õpilased 2 aastat ühes klassis ehk esimene aasta õpivad soome keelt väikses majas ja teine aasta lähevad suurde majja samasse klassi nt. 8ndasse, kuigi vanuse poolest peaks käima 9ndas. Kuid alati on erandeid ning usinamad saavad hakkama ka ühe aastaga. Selline süsteem on minu arvates jumala vinge ja mina olin küll väga ekstaasis kui sain vahetunnil ( vahetund on kõigil majadel samal ajal ja kõik õpilased peavad sellel ajal väljas olema, kes majja jääb, peab jääma pealetunde :P) erineva nahavärviga ja keelega inimesi jälgida ning mõnega isegi rääkida.

Seestpoolt oli ka kool hoopis teine kui minu armas RRG :P. Kõik õpilased käisid koolis sokkides või paljajalu, how strange is that, sest välisjalatsitega ei tohi koolis käia ja keegi selliseid asju nagu SISEJALANÕUD ei tunne, nii et koolipäeva lõpuks olid minu sokid ka nii mustad, nagu oleks terve päeva põllul sokkides lääpsi pannud. Igatahes oli mul küll vanematsest päris kahju, kes peavad iga nädal uusi sokke ostma, aga mis teha. Koolimaja ise oli aga küll vapsee ilus ja jalatsitega ei julgeks vist tõesti seal käia. Igal pool olid klaasist uksed, seinad, laminaatpõrandad, trepid-võimas.

Kõige lahedam oli söökla ( kus muideks kõik tasuta süüa saavad, isegi mina sain), mis meenutas mingit katkendit kuskilt sööklaga USA filmist, hehe, aga õhkkond tundus kuidagi sõbralikum. Kõik naeratasid, isegi need, kes mind varem näinud polnud ( aga oleks see kuskil Eesti koolisööklas olnud, oleksid kõik mind kurjalt vaadanud, nagu sissetungijat, kes tahab nende spaghette bolonesest varastada) ja lubasid lahkelt oma lauda.

Kui kõhud täis olid, läksin Lauraga veel bioloogiasse ja soome keele tundi. Mind pani väga imestama, kuidas õpilased õpetajatega räägivad. Kõik sinatavad üksteist nagu oleksid sugulased või vanad tuttavad ja see oli küll väga naljakas ( halvas mõttes), sest millist respecti saab õpetaja õpilaselt oodata, kui teda ei võeta tõsiselt, aga eks igal heal asjal on ka halvad küljed ja vastupidi.

Soome keele tund oli väga lahe. Huvitaval kombel õppisid nad just Euroopa suguluskeeli ja muidugi oli seal ka eesti keel. Õpetaja oli jumala elevil, et mina eestlane olen ja ta küsis mult igasuguseid asju ja lasi siis soome keelseid sõnu eesti keelde tõlkida ja siis muigas või imestas, kui sai teada, et piimä ei olegi piim, vaid on keefir või et maali on Eestis naise nimi, mitte värav. Nalja sai! Tutvusin ka Laura sõbra Thaiga, kes on originally from Thailand, ning temaga oli ka lõbus rääkida, kuni ta minu peale solvus, sest ma arvasin, et ta on gey. Lõpuks lahenes muidugi kõik asi ära, aga ma ütlen kohe, et see oli kõik Laura süü!

Koolipäev oli väga lühike, sest lahti saime juba 14.30, mis oleks Eestis ehk kõige lühem koolipäev nii 6ndal klassil? Kokkuvõttes oli see üks igati tore ja hariv (kooli)päev ning mõtlemisainet jätkus mul ikka tükiks ajaks.

väike suvila trip

Päev pärast Lauraga koolis käimist, otsustasime isa, Tarja, Henri ja Miskaga Sippolasse sõita. Seal asub meie (nende) suvila, kuhu on mõnus paariks päevaks lõõgastama sõita, eriti suvel, kuid ära ei ütle ka muul ajal. Porvoost on sinna umbes 200km, nii et ikka päris pikk sõit. Õnneks teevad selle sõidu natuke lõbusamaks kaks väikest jorssi ( ehk siis mu vennad), kes ei suuda lihtsalt oma suud kunagi kinni hoida, vaid kasutavad seda peale söömise ka hulgaliselt rääkimiseks, laulmiseks, ropendamiseks, naermiseks ( väga kõvasti ja palju), musitamiseks (eriti Hempu) jne. Seega tundub 2,5 tunnine sõit alati lühem ja nagu naksti olimegi kohal.

Suvilas on ülikõvv, sest peale sauna ja pokkeritoa on seal ka hiigelbatuut või tramboliin, ma ei tea, mis see täpselt eesti keeles on, aga igatahes pool tundi seal hüpates põletab rohkem rasva, kui tunnine jooks, mis on nagu super :) Niisiis veedangi ma enamik ajast batuudil hüpates ja vendadega lollitades, nagu väike laps, aga see on lihtsalt nii lõbus, et raske on loobuda.

Mainimata ei saa jätta ka meie rajusid pokkeriõhtuid, kus me isaga oleme ikka sellised pokkerihaid, et käsi ka ei värise :P Ennemalt oli iss ikka see, kellel žetoone kõige rohkem lauale kogunes, nüüd ei saa seda enam aga öelda, sest viimased kaks korda jäi ta ikka nii kuivale, et isegi Henril oli rohkem chipse kui tal. Vot sellised on siis wildnights in Sippola

Sügisene lõõgastus

Oli sügis ja otsustasin isale ja vendadele koolivaheajaks külla sõita, kuna polnud neid ammu näinud. Läksin üksi, sest Anniki oli alles oma Eurotripilt tagasi tulnud ja tal olid muud plaanid.

Mulle isegi täitsa meeldis selline väike seiklus Rakverest Helsingisse all by my self, kui väljaarvata see, et ma ei leidnud alguses Lindaline-i sadamat ülesse ja kuna kell oli nii vähe siis ei olnud kedagi läheduses liikvel ka, kellelt küsida oleks saanud. Väike paanika tuli sisse, aga siis lähenes üks koeraga vene mammi ning oma vigase vene keelega sain teed küsitud, ülejäänu läks juba kenasti :)

Helsingis olles pidin oma 2 tundi isa ootama, aga that was fine for me, sest ma sain rahulikult Aleksandrinkatul chillida ja shoppata. See tasus ennast ära, sest ma leidsin ühe perfect punase mantli, mis sobis mulle nagu valatult ja muidugi ma ostsin selle ära. Damn, kuidas mulle Soome ALEd meeldivad!